..sellel saab kannatus varsti otsa. ehksiis homme uurin kuidas ja mis ettekäändel suudan endale mingi ajuarsti juurde aja kinni panna. vaikselt hakkab juba närvi ajama kuidas iga nädal pean vähemalt korra võitlema selle "oi-juba-tuikab-kohe-läheb-käest-ära" tundega ja ootama et millal leiab kuskilt mõne valuvaigisti või kuhu saab pooleks tunniks tuttu pugeda et inimese tunne tagasi tuleks. täna jälle. eriti laineliselt kusjuures. nagu väga tugevalt ei valutagi aga no magusalt on tuiganud ja torkinud juba kella seitsmest saati. valuvaigistit pole tahtnud võtta kuna tegelt mulle tabletid ei meeldi. kirss tordil on muidugi ülemisekorruse vene jorss kellel täna nähtavasti tantsumuusikaõhtu on. aiiiiiii. lõpuks raudselt maksan suuri rahasid ja nutan arstikabineti ukse taga tunde ja tunde ning siis öeldakse et jaah, ravi pole, õpi elama oma eripärasega. pfft. ja üldse olen ma alati arvanud et need ameerika noored on ühed äpud ja nõrgukesed et kõigil on migreen ja pidev ärevus ja depressioon ja kõikvõimalikud muud käitusmishäired ja noorukestel tibidel on huuleläike kõrval käekotis 4 erinevat profülaktilist ravimit mida koguaeg manustama peab. ja nüüd rooman anuvail silmil ise mingi doktori juurde maagilisi rohte otsima mis mu elust jälle elamisväärse teeksid. nõrkus on su nimi, naine!