kolmapäeval käisime härraga avatari vaatamas. kinodeidile traditsiooniliselt hilinesin (nähtavasti tallinn teed oskab lumest tühjaks lükata aga parkimiskohad on ilmselgelt ülejõukäivad) ning kuigi osadest treileritest jäime ilma siis põhifilmi alguseni oli veel aega. ma tõesti ei tea mis keiss mul on selle kohtadesse õigeksajaks jõudmisega. nagu võimatu missioon oleks. aga film ise oli vahva. pandora loodus oli kena ja stoori oli lihtne ja nunnu. filmi lemmikuks oli sõjamaalingutes helikopter :) ja lohed! lohed on mulle alati täiega meeldind :)
kui kinost koju jõudsime ja mu väikese truutraktori ära parkimist sain veidi härrase parkimise üle muheleda. õigepea muidugi selgus et ei ole nagu põhjust sest esialgselt oli auto pargitud absoluutselt kõigi eeskirjade kohaselt. põhimõtteliselt oli üks usin liikleja lähenenud vabaka poolt, auto üle kontrolli kaotanud ja vastassuunavööndisse põrutamise asemel otsustanud mazda tagaotsaga sõbraks saada. tegelt ega pealevaadates väga hullu polnd - tagaratta velje ja rehvi vahel oli päti stangetükk, teine tagaratas oli kõrge äärekivi peale trügitud ja stange kriipse-kriime täis. kuna auto veel viimast kuud (!!!) liisingu oma siis hakkasime just politseisse helistama kui sinitriibuline buss majaette veeres. mingi tubli pealtnägija oli asja koos süüdlase infoga sisse helistand kuna pätt oli veidi kohapeal passind ja siis minema põrutand. politseinimesed andsid mõista et pätt oli kohapeale tagasi kutsutud ja nii me seal siis ootasime. saabus tibi cougariga kelle stangesees auk ja tegi paanikanägu ja tõi tobedaid vabandusi... igatahes lõpuks läks asi läbirääkimiste tulemusena kindlustusele lahendada. härra auto käis paar päeva kontrollides ja ilmnes et õnneks veermiku ja velgedega on kõik ok ning kere läheb ka millalgi parandusse. orkutis ja fbs kolades muidugi ilmnes et preili pätiga oli meil kahepeal 10 ühist tuttavat. eesti on ikka eesti noh.
reedeõhtul saabus koju diivan!!! :) ja tuli koos viie imekauni punase roosiga. kuna ma ise olin tööl siis härra võttis pisikese vastu ja nüüdseks on ta end juba täidsa kenasti sisse seadnud. elutuba hakkab täiega ilmet võtma! nüüd on puudu veel diivanilaud (hõum-meid V8 laud vs poepäritolu wengekarva loom on põhipõhjus miks ei ole asjaga täpsemalt tegelenud) ja teleka-alus-värgindus ja mingi kapp või asi. aga põhimõtteliselt võivad kõik huvilised nüüd külla tulla!
laupäevahommikul sain traumeerivate uudiste osaliseks. empsik helistas ja alguses ajas mingit segast juttu. eks see segane jutt oli ka veidi hirmutav aga kui ta uuesti helistas siis muutus noh.. kõik. mu põhikooliaegne pinginaaber oli neljapäeval outsustanud et elu ei ole enam elamist väärt. ma ega vist ka keegi teine ei tea mis juhtus või miks ta nii otsustas aga nüüdseks teda enam ei ole :( istusime kõrvuti suht esimesest klassist üheksanda lõpuni. kõige lahedamad sünnipäevapeod olid ka aastast aastasse tema omad, käisime kelgutamas ja lumelosse ehitamas ja säraküünaldega pirita metsades ja kodus olid igasugused põnevad mängud alati. 27 detsember oli see tähtis päev kui ma õigesti mäletan. peale põhikooli me enam ei suhelnud. mina läksin teise klassi ja maailmad muutusid erisugusteks. peale kooli läks tema tartusse arstiks. sellest ajast oleme mõned laused vahetanud vilistlastepäeval ja sellega asi suht piirdus. just seeaasta mõtlesin et saadaks talle sünnipäeva puhul tervitusi kuid mul polnud preili numbrit ja sinnapaika see jäigi. ja nüüd teda siis enam ei ole. ma mäletan et väiksena ma arvasin et krissust saab see eriti popp ja eriti ilus tüdruk kui me suureks kasvame. ta oli ju nii armas ja kaunis ja alati ideaalse prantsusepatsiga ja sportlik erinevatel aladel ja puha. aga kuidagi juhtus nii et kõik teised kasvasid ja muutusid aga tema jäi kuidagi täpselt samasuguseks. veidi lapsikuks ja naiivseks. või nii vähemalt tundus. reedel pidavat matused olema. ta oli kolmas mu klassikaaslastest keda enam ei ole. üks klassivend hukkus töökäigus ja teine otsustas samuti ise et elu ei ole enam elada vaja. ma ei tea mis see olema peab mis inimese sellise teoni ajendab. mõned ütlevad et armastus? teised et selle puudumine? enamik ei oska midagi öelda. igatahes väga kurb ja imelik on. veetsime siiski mu elust 9 aastat peaaegu igapäevaselt koos. ma ei ole istunud kaks päeva kodus ja pisaraid valanud kuna teade inimese surmast tundub alati täpselt seni täiesti ebareaalne kui näed teda lahkumas... nukker. paneks siia lõppu pildi meie esimesest koolipäevast kus me kaks nunnut koolipingis kõrvuti koha sisse olime võtnud. aga see pilt on mul meriväljakodus riiulis. raami sees. oeh.
tegelt see nädalavahetus juhtus veel toredaid ja vahvaid asju ka aga peale selle teksti südamelt ärakirjutamist ei ole mul tuju neid enam kirja panna. vaja on veidi asjade üle mõelda vist.
kui kinost koju jõudsime ja mu väikese truutraktori ära parkimist sain veidi härrase parkimise üle muheleda. õigepea muidugi selgus et ei ole nagu põhjust sest esialgselt oli auto pargitud absoluutselt kõigi eeskirjade kohaselt. põhimõtteliselt oli üks usin liikleja lähenenud vabaka poolt, auto üle kontrolli kaotanud ja vastassuunavööndisse põrutamise asemel otsustanud mazda tagaotsaga sõbraks saada. tegelt ega pealevaadates väga hullu polnd - tagaratta velje ja rehvi vahel oli päti stangetükk, teine tagaratas oli kõrge äärekivi peale trügitud ja stange kriipse-kriime täis. kuna auto veel viimast kuud (!!!) liisingu oma siis hakkasime just politseisse helistama kui sinitriibuline buss majaette veeres. mingi tubli pealtnägija oli asja koos süüdlase infoga sisse helistand kuna pätt oli veidi kohapeal passind ja siis minema põrutand. politseinimesed andsid mõista et pätt oli kohapeale tagasi kutsutud ja nii me seal siis ootasime. saabus tibi cougariga kelle stangesees auk ja tegi paanikanägu ja tõi tobedaid vabandusi... igatahes lõpuks läks asi läbirääkimiste tulemusena kindlustusele lahendada. härra auto käis paar päeva kontrollides ja ilmnes et õnneks veermiku ja velgedega on kõik ok ning kere läheb ka millalgi parandusse. orkutis ja fbs kolades muidugi ilmnes et preili pätiga oli meil kahepeal 10 ühist tuttavat. eesti on ikka eesti noh.
reedeõhtul saabus koju diivan!!! :) ja tuli koos viie imekauni punase roosiga. kuna ma ise olin tööl siis härra võttis pisikese vastu ja nüüdseks on ta end juba täidsa kenasti sisse seadnud. elutuba hakkab täiega ilmet võtma! nüüd on puudu veel diivanilaud (hõum-meid V8 laud vs poepäritolu wengekarva loom on põhipõhjus miks ei ole asjaga täpsemalt tegelenud) ja teleka-alus-värgindus ja mingi kapp või asi. aga põhimõtteliselt võivad kõik huvilised nüüd külla tulla!
laupäevahommikul sain traumeerivate uudiste osaliseks. empsik helistas ja alguses ajas mingit segast juttu. eks see segane jutt oli ka veidi hirmutav aga kui ta uuesti helistas siis muutus noh.. kõik. mu põhikooliaegne pinginaaber oli neljapäeval outsustanud et elu ei ole enam elamist väärt. ma ega vist ka keegi teine ei tea mis juhtus või miks ta nii otsustas aga nüüdseks teda enam ei ole :( istusime kõrvuti suht esimesest klassist üheksanda lõpuni. kõige lahedamad sünnipäevapeod olid ka aastast aastasse tema omad, käisime kelgutamas ja lumelosse ehitamas ja säraküünaldega pirita metsades ja kodus olid igasugused põnevad mängud alati. 27 detsember oli see tähtis päev kui ma õigesti mäletan. peale põhikooli me enam ei suhelnud. mina läksin teise klassi ja maailmad muutusid erisugusteks. peale kooli läks tema tartusse arstiks. sellest ajast oleme mõned laused vahetanud vilistlastepäeval ja sellega asi suht piirdus. just seeaasta mõtlesin et saadaks talle sünnipäeva puhul tervitusi kuid mul polnud preili numbrit ja sinnapaika see jäigi. ja nüüd teda siis enam ei ole. ma mäletan et väiksena ma arvasin et krissust saab see eriti popp ja eriti ilus tüdruk kui me suureks kasvame. ta oli ju nii armas ja kaunis ja alati ideaalse prantsusepatsiga ja sportlik erinevatel aladel ja puha. aga kuidagi juhtus nii et kõik teised kasvasid ja muutusid aga tema jäi kuidagi täpselt samasuguseks. veidi lapsikuks ja naiivseks. või nii vähemalt tundus. reedel pidavat matused olema. ta oli kolmas mu klassikaaslastest keda enam ei ole. üks klassivend hukkus töökäigus ja teine otsustas samuti ise et elu ei ole enam elada vaja. ma ei tea mis see olema peab mis inimese sellise teoni ajendab. mõned ütlevad et armastus? teised et selle puudumine? enamik ei oska midagi öelda. igatahes väga kurb ja imelik on. veetsime siiski mu elust 9 aastat peaaegu igapäevaselt koos. ma ei ole istunud kaks päeva kodus ja pisaraid valanud kuna teade inimese surmast tundub alati täpselt seni täiesti ebareaalne kui näed teda lahkumas... nukker. paneks siia lõppu pildi meie esimesest koolipäevast kus me kaks nunnut koolipingis kõrvuti koha sisse olime võtnud. aga see pilt on mul meriväljakodus riiulis. raami sees. oeh.
tegelt see nädalavahetus juhtus veel toredaid ja vahvaid asju ka aga peale selle teksti südamelt ärakirjutamist ei ole mul tuju neid enam kirja panna. vaja on veidi asjade üle mõelda vist.
Postita kommentaar
<< tagasi