eile valdas mind rõõm. esmaspäeval valdas ka rõõm. kaks minu toredatest sõbrannadest saavad järgmise aasta alguses beebid. kui esimese uudise peale oli emotsooniks ohhoo, kui vahva, siis teise puhul oli emotsiooniks totaalne eufooria. nagu ise oleks last saamas. aint et mina ei pea teda sünnitama ega kasvatama ega mähkmete vahetamisega oma peakest vaevama :) a see-eest saab kaugelt kaasa elada ja pai teha. mis ju sobib ka ilusti.

aga eilsele rõõmule vastandlikult valdas mind tänahommikul äkitselt nukrus. tõdemus, et mõned sõbrannad on teistele rohkem väärt sõbrannad kui mina. võiks isegi öelda et lausa sugulased. üritus pidi ju vaid sugulastele olema. või nähtavasti sugulastele ja siis nendele kõige tähtsamatele. ja nüüd ma, kui emotsionaalne inimene, olen kurb. sest mina nähtavasti ei olnud kõigi nende aastate jooksul piisavalt hea/tubli/vahva/toetav ja üritusele ei kõlvanud :( inimesed võiks nagu aru saada et sellised asjad teevad haiget. ja kui mina juba haiget olen saanud siis ma enam ei unusta. ja sellega võiks nagu arvestada või nii. lepin küll, aja jooksul, kui tröts üle läheb, aga ei unusta.

tänaöösel nägin unes oma pulmade organiseerimist. siiamaani pole lootust kaotanud et kunagi ju võiks ise ka:) unes toimus planeerimine, et milline kleit võiks olla ja milline soeng ja mis värvides ja milline härra kostüüm. kus registreerimine ja milline pidu. ja kes tuleksid pruutneitsideks ja kes niisamakülalisteks. selline korraldusliku poole uni siis. hetkel ma olen jumala kindel et mul tuleb suur pulm. ikka uhke heledates toonides kleidi ja paljude külalistega. ja fäänsi rendispordikaga. olen sellele ikka aegajalt veidi unistades mõelnud. arvestades kui palju on sõpru ja tuttavaid, kellega tahaksin oma tähtsat päeva jagada, siis teist moodi ei kujutaks ettegi. aga aega on selle kiire asjaga. praegu ei helise neid kellukesi veel kuskil. aga õnneks omapäi unistada ei keela keegi.