nägin täna unes tulipunast labradori. maailma kõige armsam koer oli. ja jube hästi kasvatatud ka. ainult istuda ei osanud eriti õigesti. võinoh istus küll aga kuidagi vildakals. lamamises polnud ka just eriti proff - lihtsalt viskas istumisasendist küljeli ja arvas et nii pidigi. aga vähetähtsad pisiasjad kuna ta oli lihtsalt nii elurõõmu täis ja sabaotsast ninanupuni nunnu! muidugi see armsust ääreni täis olnud unenägu minust siiski koduloomainimesi ei teinud - ei viitsi hommikuti koera jalutamas käia ega nendega pargis pallimänge mängida. endiselt on kõrgeim pilotaaž mida saavutada võimalik kodulillede niivõrdkuivõrd edukas elushoidmine :D