mõnipäev tundub et elu vuhiseb mööda. teinepäev, et kõik seisab paigal, ja midagi ei toimu. ma ei tee oma eluga hetkel eriti midagi ja ometi kihutavad päevad üksteise võidu õhtusse ning nädalad järjest ajalukku. enamasti ei saa arugi kui päike juba loojas ning aeg voodisse pugeda. eks kaasa aitavad ja kummaliselt lühikesed päevakesed.. põhimõtteliselt koosnevad päevad praegu magamisest, telekast, arvutist, armastusest ja tööst. viimasest muidugi SUURES enamuses. hetkel teen igapäevaselt ka natuke trenni - lükkan autolt lund ja kaevan talle hangedevahele teed teiste omasuguste juurde, lisakoormusena harrastan veel libedatel ja lumelögastel tänavatel püstipüsimist:) nagu ka kõigil eelnevatel aastatel, on mul endiselt peal Esimese Lume Vaimustus. igakord, taevas on täis keerlevaid langevaid helbeid, siis kilkan ja rõkkan. isegi see ei morjenda et igal õhtul autot parkida on vene rulett kuna esiteks parkimiskohti lihtsalt ei ole sest nad kõik on lumelöga ääreni täis ja teiseks kui koha leiad, siis autokese sinna ööseks jätmine on ülim lotomäng - kõik parkimistänavate pealsed on täis varisemiskohtlikke lume-jää-seguseid katuseid. okei see tõesti toob ellu väikest põnevust ja pinevust:)

ansamblitipsidega otsustasime nädalavahetusel asja juriidiliselt lõpetada, ellimineerime oma pisikese MTÜ ja jagame omavahel ära kogunenud varad. jeei äkki saab jõulukingiraha:) laulame edaspidi kodus, tööl ja dushiall, kuidas parajasti tunne on...

emps tõi koju vahvlirauad, lahtikäiva koogivormi ja kartulitükeldusagregaadi:) kokandusisud tulevad ja lähevad. viimaselajal tulevad. unistan igapäev köögikombainist, mis tükeldaks minu eest sibulat ning küüslauku ja viilutaks kartuleid ja vahustaks mune ja ja segaks tainast ja teeks muid asju et kokkamine oleks puhas rõõm. siiamaani olen muidugi ka ilma hakkama saanud. paar kuud tagasi tegime härraga ISE lihapalle. hakkliha oli küll jah juba poest tulles hakitud kuid näiteks kreekerid purustasin küll täiesti ise, samal ajal kui kallis kõrval rosmariini algosadeks lammutas. teinepäev tegin põnevat kanakartulivormi kus kanafileed olid koos hapukoorega peekonitekkide sees juustu all ja kartulivoodi peal:D ja kolmaspäev proovisime teha parmesanikana, paneerides fileesid juustu-jahu segus. miskipärast jäi fileede külge küll puhas jahu:)) teine kiht läks koos munasegus ujutamisega ja sai ka paar juustuviilakat külge. niiet lõpptulemus oli siiski success!

ja üks nädalavahetus käisime härraga riias luksuslikul linnapuhkusel/kultuuritripil. eestlased on kampakesi võõrale maale migreerudes siiski nagu soomlased - lärmakad, ebaviisakad, tõenäoliselt purjakil ja üleüldiselt tobedad. aga vahva oli siiski.