eelmisel nädalal ütles gea mulle, et temaarust on kuskil kõrgemal keegi, kes mingihetk otsustab et tal on üht või teist inimest vaja, ja seega võtab selle inimese siit ilmast enda juurde. juuvist oli sellel kellelgi vaja kedagi rõõmsameelset, imearmsat, südamlikku ja metsikult hea müügioskusega. sestet tänane jäi viimaseks elupäevaks mu armsa kursavenna kiku jaoks :(

kuna kõik juhtus välismaal, siis täpselt ei tea vist hetkel veel keegi. kuuldavasti oli ta hommikul kuhugi hommikujooksu tegema läinud ning sealt enam ei naasnud. ma ei usu seda siiamaani. kuigi nüüd olen sama juttu juba liiga mitmest allikast kuulnud, et mitte uskuda. kuuldavasti oli süüdlaseks olnud auto... ma olen nii mitu korda mõelnud et iga päev võib olla su viimane. et alati on oht et kuskil midagi juhtub. ja alati olen olnud kindel et need ei ole minu sõbrad, kellega selliseid asju juhtuda võiks. kuni tänaseni....

hommikul söögi kõrvale meile üle vaadates oli öösel tulnud kiku kiri esimene, mille läbi lugesin. lubas laupäeval kindlasti kohal olla ning pakkus soovijatele (kes võiksid olla vallalised kaunid tütarlapsed, tüüpiline kiku) küütigi. viimaneks lauseks selles kirjas jäi üdini kikulikult positiivne "näeme!"... ainult et järgmine kord näeme.. ma ei tahagi mõelda kus.

tänane päev on olnud emotsionaalselt üks minu elu raskemaid... korraga läbi elada lähedase inimese kaotust ja samas sellest informeerida teisi tema sõpru... ma pole ammu nii palju nutnud, et pea hakkaks täiesti huugama. aga praegu ma ei oskagi enam midagi muud teha. terve keha on nii valus igalt poolt. peast, hinges, rinnus, südames. ja vahepeal tulevad külmavärinad. sest see ei saa ju nii olla!!!

kikuga on seotud nii palju ilusaid ja positiivseid mälestusi. kõik meie ühised koolitunnid, kui kambakesi kooliülesandeid lahendasime, koos ette võetud tripid ja üritused ja peod. soome ja saaremaa ja sünnipäevad ja soolaleivad ja... kiku oli alati oma sõbrannade jaoks olemas. kui oli vaja elu üle arutada või peo jooksul tops hakkas tühjaks saama või oli vaja tantsupõrandat täita või kooki küpsetada. alati oli tema autos ruumi veel ühe hädalise jaoks ja hetkel ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kui kikul oleks kurb tuju olnud või nägu mossis. tema näos säras alati päike. isegi nendel kõige raskematel hommikutel.

ma ei suuda uskuda et asjad nii läksid. täna süütasin kiku mälestuseks küünla.

ole tubli, armas kristjan, jääme sind igatsema......