Oktoobri alguses käisime Nelksiga Mari õhutusel infrajoogat proovimas. Oli mõnus ja soe. Läheks tagasigi aga see raip on jube kallis ja keegi kulutab mu raha kogu aeg täiesti ära :( Igaljuhul peale mõnusalt väsitavat trenni tuli mõte, et peaks ühe pusleõhtu tegema. Seega seadsime sammud Viru keskuse raamatupoodi et mõni piisava raskusastmega õhtusisustus koju tassida. Enne kui pusleleti üles leidsime siis toppasime ikka siin-seal ilusate värviliste raamatulettide juures. Ilusad kokaraamatud, kenad märkmikud, kaunid kalendrid, nooo misiganes. Ma olen korduvalt öelnud et ma ei ole raamatuinimene - ei meeldi mulle lugeda, ei pilte vaadata, ei raamatust oma küsimustele vastuseid ega eneseabi otsida. Kui raamat kingiks tuuakse siis kummardan tänulikult, lappan korra läbi, panen selle riiulisse ära ja sinna see jääb. Samas raamatuid raamatupoes sirvida on vahva ja kuidagi jube lõõgastav ja seal kohapeal tundub et tahaks need kõik koju viia... Kuigi kodus jah, korra healjuhul lappan ja siis riiulisse minek :)
Aga igaljuhul ühes riiulis jäid täiega silma kaks ülimalt armsat raamatut - sinine Happiness project ja kuldne Q&A Journal. Mõlemad siis sellised viie-aasta-perspektiiviga kokku pandud minipäevikud. Happiness projecti mõte siis igas päevas leida üks või mitu asja, mis sind sellel päeval rõõmsaks või tänulikuks muutsid, Q&A puhul oli igal kuupäeval esitatud mingi küsimus, millele siis vastama pidid. Ja no kuna iga kuupäeva juures on viie aasta jagu lahtreid siis iga päev kirjutad või vastad ja kui aasta täis siis võtad järgmise tühja lahtri ja viis aastat hiljem saad siis imestada mis mingil aastal ja mingil päeval rõõmu tegi või kuidas mingile konkreetsele küsimusele vastasid. Vaatasin nende kahe nunnuga pikalt tõtt ja lõpuks otsustasin et on ikka vaja küll ning valisin peale pikka kaalumist kojuviimiseks Happiness project'i.
Alustasin oma päevadest rõõmukillukeste otsimisega täpselt seitse nädalat tagasi ja olen "päevikut" nüüdseks ustavalt igal õhtul täitnud. Sellest on saanud minu mõnus väike traditsioon - kui päevategevused seljataga siis tõmban end voodipeal korra kerra ja jooksutan päev mõttes uuesti läbi, üritades leida midagi mis rõõmustas. Enamasti ei olegi see rõõm mingi ülevoolav ja kõikehõlmav, täiesti piisab ka mõnest vähetähtsast pisiasjast mis korraks muheluse suunurka tekitas. Ja selle neljakümne üheksa päeva peale on vist olnud ainult üks päev kus tõesti pidin pikalt nuputama et kas mind miski üldse rõõmustas. Ilma sissekandeta pole jäänud siiamaani mitte ükski päev.
Eks kindlasti saab seda projekti ka teisel kujul läbi viia, ei ole tingimata vaja raamatut ostma. Internetis olen silmanud mitmeid päevapõhiseid tänulik/grateful fotoprojekte, teine samapalju üks-päev-üks-pilt ettevõtmisi, täpselt sama põhipõttega võib ju pidada ka twitterikontot. Seda pilt-päevas projekti alustasin mingihetk isegi kuid eriti üle kuu vist vastu ei pidanud - fotokat polnud alati käepärast ja telefoniga oli nagu veidi tobe klõpsida ning enamikel päevadest polnud eriti miskit pildistamist väärt võtta ja pidi improviseerima. Aga see raamatusse õnnetoovate pisiasjade märkimine mulle kuidagi sobib. Pole liialt ajamahukas ja aitab isegi kõige koledama päeva positiivses võtmes kokku võtta.
Niiet juba praegu on väga lahe seda väikest päevikut lehitseda. Keerad mingi suvalise päeva ette, loed mis rõõmustas ja enamasti tuleb see hetk või päev kohe meelde ka. Niivõrd-kuivõrd elavalt või konkreetselt aga natukenegi. Ja rõõm rõõmustab uuesti. Pisiasjad ma ütlen, pisiasjad!
Aga igaljuhul ühes riiulis jäid täiega silma kaks ülimalt armsat raamatut - sinine Happiness project ja kuldne Q&A Journal. Mõlemad siis sellised viie-aasta-perspektiiviga kokku pandud minipäevikud. Happiness projecti mõte siis igas päevas leida üks või mitu asja, mis sind sellel päeval rõõmsaks või tänulikuks muutsid, Q&A puhul oli igal kuupäeval esitatud mingi küsimus, millele siis vastama pidid. Ja no kuna iga kuupäeva juures on viie aasta jagu lahtreid siis iga päev kirjutad või vastad ja kui aasta täis siis võtad järgmise tühja lahtri ja viis aastat hiljem saad siis imestada mis mingil aastal ja mingil päeval rõõmu tegi või kuidas mingile konkreetsele küsimusele vastasid. Vaatasin nende kahe nunnuga pikalt tõtt ja lõpuks otsustasin et on ikka vaja küll ning valisin peale pikka kaalumist kojuviimiseks Happiness project'i.
Alustasin oma päevadest rõõmukillukeste otsimisega täpselt seitse nädalat tagasi ja olen "päevikut" nüüdseks ustavalt igal õhtul täitnud. Sellest on saanud minu mõnus väike traditsioon - kui päevategevused seljataga siis tõmban end voodipeal korra kerra ja jooksutan päev mõttes uuesti läbi, üritades leida midagi mis rõõmustas. Enamasti ei olegi see rõõm mingi ülevoolav ja kõikehõlmav, täiesti piisab ka mõnest vähetähtsast pisiasjast mis korraks muheluse suunurka tekitas. Ja selle neljakümne üheksa päeva peale on vist olnud ainult üks päev kus tõesti pidin pikalt nuputama et kas mind miski üldse rõõmustas. Ilma sissekandeta pole jäänud siiamaani mitte ükski päev.
Eks kindlasti saab seda projekti ka teisel kujul läbi viia, ei ole tingimata vaja raamatut ostma. Internetis olen silmanud mitmeid päevapõhiseid tänulik/grateful fotoprojekte, teine samapalju üks-päev-üks-pilt ettevõtmisi, täpselt sama põhipõttega võib ju pidada ka twitterikontot. Seda pilt-päevas projekti alustasin mingihetk isegi kuid eriti üle kuu vist vastu ei pidanud - fotokat polnud alati käepärast ja telefoniga oli nagu veidi tobe klõpsida ning enamikel päevadest polnud eriti miskit pildistamist väärt võtta ja pidi improviseerima. Aga see raamatusse õnnetoovate pisiasjade märkimine mulle kuidagi sobib. Pole liialt ajamahukas ja aitab isegi kõige koledama päeva positiivses võtmes kokku võtta.
Niiet juba praegu on väga lahe seda väikest päevikut lehitseda. Keerad mingi suvalise päeva ette, loed mis rõõmustas ja enamasti tuleb see hetk või päev kohe meelde ka. Niivõrd-kuivõrd elavalt või konkreetselt aga natukenegi. Ja rõõm rõõmustab uuesti. Pisiasjad ma ütlen, pisiasjad!
Postita kommentaar
<< tagasi