Peaaegu aasta aega tagasi panime paika, et meie päev võiks olla 2. mai. Kui nüüd aasta täis hakkas tiksuma siis tõdesime et tegelt oleks õigem päev hoopis 1.mai. Või äkki isegi 30. aprill. No midagi sinnakanti. Sest tegelikult tuleb tõdeda et kuidagi juhtus nii, et me kumbki ei fikseerinud ära, mis päev see täpselt oli kui üks tegi järjekordse ümbernurga otsese vihje ja teine LÕPUKS tõdes et ohoo, indeed, why not :D Ainukese faktina pidime mõlemad tõdema et see oli üks viimaseid päevi meie "reisikooselu" jooksul ja kuna 2.mail trippisime juba tasapisi Eesti suunas tagasi siis pidi see olema mingihetk varem.

Aga see aasta on olnud. Väga teistsugune :) Eelminekord, 10 aastat tagasi, olid mul mitu aastat ees roosad prillid ja hing nii kõrvuni armunud et esimene error jõudis kohale alles aastaid hiljem kui minujuurest ükspäev lihtsalt päevapealt minema jalutati. Seekord ei olnud mingeid roosasid prille.

Pigem on olnud selline, rahulik kokkukasvamine. Teistmoodi argiellu astumine. Teineteise tundmaõppimine. Mina juba enamvähem tean mis asjad teda minujuures häirivad ja tema on enamvähem kursis mis asjad mind temajuures häirivad. Ja see on kõik okei. Koosolemine ongi üksteise eripäradega arvestamine ja nende eripärade oma suhtkoht paikaloksunud eludesse mahutamine. Ei mingit silmipimestavat ülepeakaela armumist, silmaklappidega elamist ja mõtteidhalvavid emotsioone. Selline mõnus vaikne kiindumine. Õpime koos eksisteerima nii, et mõlemal oleks hea. Kui midagi on hingel või häirib siis (vähemalt proovime :D) asjad selgeks rääkida, et mitte lasta asjadel vaikselt kuhjuda ja pahanduseks vorminduda. Vahepeal läheme lambiasjade peale natuke tülli ja tema oskab tühisest tülist ka samakiiresti välja tulla. Mina alles õpin :) Kui asjad on hästi siis anname teineteisele mõista et on hästi. Teeme koos nalja ja räägime ühisest tulevikust, plaanidest ja unistustest. Proovime aru saada kuidas teha teineteist nii õnnelikuks et teine osapool seda ka hinnata oskaks. Pigem ei jäta midagi küsimata või arutamata sestet "äkki ei peaks". Aastaga olen saanud kinnitust et kuigi nii paljudes asjades oleme uskumatult erinevad, on samas teine samapalju asju meis nii sarnased.

Mõnus on.