olgem ausad, ma olen lausa maruvihane. enda peale. 3 nädalat õppepuhkust suutsin niimoodi maha lebotada et ei saanud ise arugi. ja nüüdki mõtlen lõputööst peaaegu vahetpidamata. näen unes ja ehmatan end üle päeva ärkvele. formuleerin peas küsitlusankeete ja mõtlen kuidas neid õigete inimesti toimetada ja toon meriväljalt koolimaterjalid et end statistika-asjaga veidi kurssi viia et oskaks tarku asju öelda kui keegi küsib. aga kõik see toimub täpselt selle ajani kuni satun arvutisse ja puuduvad otsesed kohustused (ehksiis töötegemine). sest siis avaneb äkki maagiline internet kus on blogid ja orkut ja feissbuuk ja ... ja kui need kõik on ära tehtud ja tüdimuseni läbi uuristatud siis avaneb telekas kust MIDAGI ikka leiab. ja kui isegi telekast midagi ei tule siis avaneb premacy kasutusjuhend millest hetkeseisuga olen äbi sirvinud-lugenud 0,7cm. lootsin et sellest raamatust leian küsimusi kuhilates. aga kahjuks (autoomaniku õnneks) on seal kõik nii üksipulgi lahti seletatud et ei ole ühtegi küsimärgiga lõppevat lauset hetkeseisuga veel formuleerund. tähtaeg tiksub aina lähemale. teema deklareerimise tähtaeg on 11. mai, töö esmaesitus veidi hiljem, täpseid kuupäevi ei julge välja selgitada. 2a tagasi ärkasin töötegemise innuga aprilli lõpupoole. seeaasta see ind oli korraks olemas veebruaris ja siis hääbus. praegu on ta väiksem kui kükitav mannatera. ega "ambitsioonikalt kooli lõpetav" härra ka eriti inspireeri :P aga noh tema lohetamine on umbes 10-40 korda kallim kui minu. ainult et mul ei ole enam semestreid, mida deklareerida. ja minu õppekava, mida 6 aastat tagasi alustasin, on tänaseks täiesti ära reformitud ja ümber tehtud. ma ei julge isegi küsida dekanaadist kas ma üldse lõpetada saan :D seega palju segaseid tundeid on hetkel. aga samas ei tahaks see "poolik kõrgharidus" inimene ka elulõpuni olla. oeh. maitea. kurjaks ajab. sellepärast ma viimaselajal olengi selline eriti pahur ja äksi täis. ja ega see asjalik-mitteolemise-masendus saa ju takistada oma elu elamist, nõndasiis pidu peos kinni. naljakas et korraga on nagu hullem tahtmine asi lõpuni teha ja samas räige vastutöötamine asjaga alustamisele. täidsa närvi ajab ju. uhhh.

ja siis KÕIGE TIPUKS hakkab vaikselt pead tõstma sisemine bioloogiline kell. appi! hirmus on! :D tööjuures teatas järjekordne kolleeg et sügiseks on eestis väike lisavääks. aga õnneks see kellake tõstab pead aint psüühhiliselt. ehksiis vaatan juba et beebsid on täidsa nunnud ja julgen neid katsuda ja mõelda et mingihetk võiks isegi. füüsiliselt jätkan, seni kuni kannatab, sama vana sissetallatud ja beebsivaba rada :) ei ole vaja elu nii varakult veel keeruliseks elada.