õppupuhkus 2011 vol 1 algas imeliselt - peale stressirohket tööpäeva korjasin lennujaamast autole oma kalli kaasa ning kulgesime autoga koju kus tegime terve õhtu teineteise seltsis mitte midagi. no mida veel tahta eksole:) laupäeval oli mittemidagi vol2, õhtul käisime sõber otil ja tema väljamaa külalistel külas, sõime seal lihapalle ja jõime veintsi. kuna oti koduelu dikteerib pisike 2aastane (kes nähtavasti arvas et ma olen kergelt ülekaalus ja seega sundis mind pool õhtut, mul siis veiniklaas ühes ning marja pisike käsi teises käes, korteri ühest otsast teise jooksumaratoni tegema), siis liikusime millalgi õhtu jooksul hoopis meitele et teha üks pisike monopoly. mäng oli tore, väljamaalased olid toredad, ühe sõbra sõber ei olnd tore. appii nii ammu pole keegi mind nii närvi ajanud. nagu päriselt.. istud seal rahvaga söögilaua taga, mängite lauamängu, kõigil on tore.. ja siis tema küsib minul et noh.. teil ikka kõik ilusti jah? - mina: ülimalt! - aga kui teil untsu peaks minema siis sa ju helistad mulle kohe? - wtf? ... ja see ei olnd veel kõige nõmerändomim kommentaar temalt. peale antud üritust seda noormeest meitele igaljuhul oodatud pole. aga kui selle isiku ning ühe lõhutud veiniklaasi kohapealt silm kinni pigistada siis muidu oli igati vahva õhtu toredate inimestega.

pühapäeval võeti mind aga jõukasse kaasa. olin seekord oma härra külaliseks. jooksime geaga võidu lindi peal ning vaatasime unelevatel pilkudel kuidas (meie omad) härrad lendleva kergusega kangi loopisid ja kettaid rebisid jne. naiisss:) siis tegime veidi jõuharjutusi ja lõpuks ujusime ka veel veidikene. ja kogu sportimise taustaks käis pidurdamatu kädistamine:D oh meid naisi... peale sporti käisime poodlemas ja peale poodlemist veerenni uuendatud ruume uudistamas ja lõpuks maabusime meil - naised küpsetasid piruka ja mehed.... vaatasid treeningvideosid. njah:) pirku tuli kergelt öeldes pettumustvalmistav (vesine ja mulle isiklikult tundus ka kergelt maitsetu) aga poistele meeldis. go figure.

ärkasin siis esmaspäeval väga aeglaselt ja kaudselt isegi kirjutamishimu täis. ja tundsin et olen täiestiiii tõbine. no mida ajastus eksole. võtta õppepuhkus ning veeta see kodus haigena - superluks. igaljuhul tänaseni piinlen aegajalt peale tulevate nõrkushoogude rakkes ning tapjanohu käes, neelata juba vaikselt uuesti saab, pea valutab vahelduva eduga ning aegajalt ründavad köhahood. õnneks või kahjuks palavikku pole. aga igasuguse kirjutamise ja loomisisu ning ka võimekuse võtab selline alla igasugust arvestamist enesetunne igaljuhul ära. seegasiis - feil.