Täna oli ETV kooriga üle saja aasta (ehksiis minujaoks esmakordselt peale augustikuud) jälle kontsert. Oli põnev, huvitav, ilus, piinlik ja ärev :) Õnneks oli õhtune menüü suht lühike (üheksa lugu kooriga ja kaks ühislugu teise kontserdil osalenud kooriga) ning koosnes põhiliselt paladest, mis suht ammustest aegadest repsis figureerinud niiet sain isegi täiesti ilma kaanteta hakkama. Jee! Samas tuleb tunnistada, et hetke koosseis suuremas osas siiski omajagu värske millest tingituna omapäraseid olukordi ikka jagus. Suurem osa kontserdist läks siiski päris kenasti ning tahaks loota et tantsupalad, mida oli tänasel esinemisel lausa viis, möödusid ilma ühegi suurema prohmakata. Loodetavasti :) Merylin pärast muidugi naeris kuidas ma selles ühes konkreetselt mäluaugu tekitanud kohas lihtsalt väikese viivitusega kõigile järgi jõudsin. Esireas. Naiss :) Aga nii tore oli peale kontserti kui saalisviibinud laulukaaslased tulid ja ütlesid et mu Laulusilla lõpusoolo oli niii ilus :) Võttis ikka südame alt soojaks ja peaaegu pisaragi silma. Ja uhke oli ka. Kuradi uhke!

Tänu oma agressiivsele FB reklaamikampaaniale leidsin publikust nii mõnegi tuttava näo, peale Fänn Emme ja kohustuslikus korras kultuuri nautiva härra, kellele laulda :) Sestet dirigendile laulmine on nõrkadele, eksole? :D

Lõppu aga üks torevahva Sampo-tantsu-laulu lindistus koori Argentinareisist 2011 aastast (kus mind ei olnud ja kahe nädala jooksul mingi 12 kontserti anti ning mida tänapäeval ETV uued tulijad ja vanad mitteoskajad tantsuõppematerjalina kasutavad), mille liikumisega normaalselt hakkama saamisega järjekindlalt kõva vaeva näen :) Aga iga kord on natuke parem juba! Tasa ja targu :)