Tundub et kevadväsimus tõstab tasapisi pead - olen juba kaks päeva totaalselt uneledes mööda veeretanud. Eilse veeretamisega tegeledes tuli peale retroigatsus ja lugesin aaaaastatetaguseid blogipostitusi. Meenus toredaid asju ja meenus koledaid asju ja mõne kirjutise peale ei meenunud mitte midagi :) Tuli siiski tõdeda et hea on aegajalt veidikenegi midagigi kirjutada et kaugemas tulevikus retromõtteid ka 2013 talvkevade kohta lugeda oleks.


Viimased paar nädalat on igasugused stressinäitajad ikka mitu korda üle pea kokku löönud. Vahepeal sattus kuidagi nii et minu õlule oli langenud ühe toreda tüdrukuteõhtu peakorraldajakohustused, tööl oli tõeliselt lühikese aja jooksul vaja tõlkida kõigi kolleegide CVd inglisekeelest eestikeelde (milles arvasin senini et oleksin päris pädev aga nüüdseks tean et ei IT-english ega IT-estonian ei ole päris sama kui nende keelte tavaversioonid, ühest teise teksti transponeerimine oluliselt keerulisem kui arvasin ja seega nende tõlkimisprotseduuride raames tekitasin tõenäoliselt maailma paraja portsu tarbetut värdtõlget), kõikvõimalikud lõputöötähtajad elasid totaalselt seljas ja kõige tipuks vedas alt tervis ning kostitas mu organismi palaviku, siiamaani (nädal 3) rõõmsalt kohalviibiva köha ja üleüldiselt tüütu nohuga. Viimane tõsiasi nullis ka kaheks nädalaks mu trenniplaanid ja seda enam kasvas frustratsioon. Kogu see kohustuste koorem (mõne jaoks poleks see arvatavasti midagi erilist, minujaoks aga küll sest tavaliselt ma neid endale niimoodi kaela kuhjama ei kipu) ning oskamatus asjadega mäele tagasi saada ajas mu õige mitmeks päevaks nii endast välja et ei tahtnud kedagi näha, millestki rääkida ega mitte midagi korraldada. Pigem tundus hea idee kuskil toanurgas kägaras kõige eest peidus olla ja veidi patja tihkuda. Nagu hiljem linnapealt kuulsin olin oma (temajaoks) seletamatu käitumisega isegi härra elukaaslase veidi paanikasse ajanud niiet otsis temagi minu muredele ulapealt lahendusi. Aga nagu tavaliselt...Muidugi LÕPUKS kõik ikkagi lahenes ja tuli pilvede tagant uuesti päike ja elu oli jälle midagi lillesarnast. Tüdrukuteõhtu toimus ja sujus, kõik CVd said enamvähem tõlgitud, lõputöötähtajad lükkasin kuhugi nurgataha peitu ja köha otsustasin ignoreerida.

Eile, kui töölt trenni liikusin, sain samuti "huvitava" esmakordse kogemuse osaliseks. Nimelt oli teatavasti terve päev tihedat tööd teinud lumetormikene mille tulemusena oli terve Tallinn umbes. Seega kulgesin ambitsioonikalt veidi rohkem kui pooltundi enne rühmatrenni algust kontorist spordiklubi poole. Tervelt 200m kaugusele jõudsin esimese 15 minutiga. Ning siis üritas mingi volkaribuss mu Audiga lähemalt tuttavaks saada ja üritas keset SuurSõjamäe tänavat siseneda rõõmsalt pagasnikusse. Absoluutselt hästi vajalik manööver ma ütlen. Taustainfoks siis veel niipalju et minu peaaegu kümneaastase juhikarjääri jooksul esimene kõks mille ajal ise roolis olin. Ja Audi esimene kõks kui ta liikluses oli (sest siiamaani on teda alati rahumeelse parkimise ajal kõksutatud). Panime siis mõlemad ohukad vilkuma ja üritasime hämaras aru saada on siis midagi või ei ole. Kuna kell oli veidi viie ja kuue vahele ja tänu lumetormile oli terve liiklus niietnaa totaalselt umbes siis peale esialgset vaatlust tõdesime et võime asja lähemalt ka Ülemiste parklas uurida sest peaaegu midagi näha ei olnud ning tipptundi veelgi tiputada tundus mõttetu. Ka parklasse ümberlokateerudes ei suutnud identifitseerida ühtegi kriimu kuid igaksjuhuks andis bussijuht mulle oma autonumbri ja kontakttelefoni, et kui peale pesu tundub et stange võiks siiski uuenduskuuri läbima minna. Kurjam oleks siis võinud vähemalt veidi suurema hoogagi tulla, antud juhul kaotasin teise veerandtunni oma trennimineku puhverajast ja jäingi oma esimesest peale-haigust-combatist ilma ning kõige tipuks ei saa auto tagumikule ka mingit usutavat värskendust :D Phäh! Aga vot siis selline kogemus.