see juhtus umbes neljapäeva õhtul. tegin rahulikult ja rõõmsalt vannitoas iluprotseduure (hähähähä, jah muidugi) ja siis ühe iluprotseduuriraames puhastasin vahva roosa pulgaga vatitikuga kõrva ka. puhastamise käigus läksin vist veidi hoogu ja kõrv läks lukku. mis seals ikka, mõtlesin mina, kui professinaalne kõrvalukustaja, ja ootasin et kõrv kohe-kohe, eni minit näu, lahti läheks. ja siiamaani nüüd ootan siis. sellises ebamugavas olukorras olen teinud 1 kõrvaküünla ja umbes tunnikese jagu kõrvatilkadega müranud. aga miski ei tööta. ootan nüüd pikisilmi et peretuttav kurgu-nina-kõrvaarst tuleks komandeeringust eesti ja leiaks mu jaoks mõned minutid. vastik on ausalt öeldes. peas kõik kumiseb ja sumiseb ja olen harjunud telefoniga rääkides kasutama vasakut kõrva. sessuhtes et eks ma natsa ikka kuulen, niiöelda sümboolselt. aga tavakõne läheb suht kaotsi.ainuke positiivne asi on see et nüüd öösel vasakul küljel madages ei lähe kõrv vastikult lukku enam. sestet noh. pole nagu rohkem lukku minna või nii :P
muidu elu nagu elu ikka. reede ja laupäev sai veedetud väga rahumeelselt, tõenäoliselt kuna siis häiris see lukustunud kõrv veel eritiii palju. aga egas elu sellepärast elamata saand jääda - sai käidud külas ja inimesi külla kutsutud ja niisama tasapisi päevi õhtusse veeretatud. laupäeval käisime vihterpalus rõud-trippimas, näitasin härrale oma suvevaldused ette. demontstreeriti agressiivsete metsseakarjade uuenduslikke aiakujundusvõtteid, isa tegi ekskursiooni meie krundi ristikivide juurde ja nägin ka imepisikest maalappi mille me eesti energiale renti oleme andnud 4sendi eest aastas! otsemuidugi ei saanud tuurilt puududa külastused meie 3 tõugu randadesse (liiva, kivi ja paerannad) ja vihterpalu "sadamasse". muuhulgas sai mu kallis elukaaslane omamoodi saavutusega hakkama - sõitis mu audipüssi lumehange kinni. aprilli keskel! :D tõenäoliselt oli tegemist viimase suurema lumehangega eestis. hea töö seega :D otsemuidugi sai labidas just eelmisel nädalal autopagassist välja tõstetud ja asendatud suvise lebotamistooliga :))) kuna olime antud hetkel ringreisil koos mu vanematega siis äkitselt roomasidki 4 inimest mööda auto ääri ja toppisid rataste alla kiviklibu ja männioksi ja lähedalasuvast suvilast varastatud lauajuppe. need viimased pool tundi peale susserdamist mu väikese vääniku ka uuesti liikuma päästsid. seiklus missugune :)
pühapäeval juhtus aga hoopis teistsugune seiklus. nimelt läksime külla hr otile ja prl maarikale et tähistada väikeväänik MM'i aastast sünnipäeva. maarika oli mul enamvähem uksepeal juba suuuuure veiniklaasiga vastas ja põhimõtteliselt hingamisruumi ei jäetudki, muudkui valati peale :( juhtus see, mis ikka juhtuma pidi, ja viimane asi mis ma mäletan oli see, et kell hakkas 8 saama. ja siis ärkasin kodus diivanilt, täisriides ja härras norskas mahamistoas magada. kell oli pool 5.... kolisin siis end diivanilt härra kõrvale pikutama ja totaalses hämmingus tegin väikese kiir-intervjuu et kuhu kadus pühapäev. igatahes selgus et peened preilid olid hämmastava kiirusega hävitanud 3pudelit valget veini ja et üritus siis jumala eest kuivale ei jääks, läinud ja nurgapoest veel 1 juurdegi toonud ning sellest omakorda pool ära joonud.. vahepeal tundus toas halb ja igav ja kitsas ja siis käisime kesapeal ehksiis grillimisnurgas lakkumias. mingihetk oli peoperemees külalised tänavale visanud ja siis oli lõvi-liivi oma härrasele niikaua peale käind kuni sai käidud mäkkäris juustuburgeri järgi. koju jõudes olin aga burgerit eesli järjekindlusega härrale maha müüa üritanud. mingihetk olin otsustanud nelkutibule väike kõne teha ja teda siis 10t eri lauset kasutades ära rääkida. nii umbes 17 minutit järjest. kujutate ette kui mitu korda mahub 10 lauset 17 minuti sisse? õige mitu ma arvan... kodus olin end diivanile kerra keeranud ja kui härras üritas mind üles ajada, et ma voodisse tuttu tuleks, siis ma ainult urisesin ja väljendasin üleüldist pahameelt tõsiasja suhtes et mind süles diivanilt minema taheti tassida. igatahes lõpuks oli härra alla andnud ja nii ma siis 5h hiljem diivanilt ärkasingi, käed protsesti märgiks rinnapeale sõlme keeratud :D esmaspäevane enesetunne tööle minna ei luband ja niisiis võtsingi kolleegide ja enda huvides tervisepäeva.. kevadine külmetus ründas ootamatult ;) tänaseks on need kohutavad seiklused juba peaaegu unustatud. võinoh samas.. eitea kas ongi võimalik unustada asju mida ise üldse ei mäleta.
muidu elu nagu elu ikka. reede ja laupäev sai veedetud väga rahumeelselt, tõenäoliselt kuna siis häiris see lukustunud kõrv veel eritiii palju. aga egas elu sellepärast elamata saand jääda - sai käidud külas ja inimesi külla kutsutud ja niisama tasapisi päevi õhtusse veeretatud. laupäeval käisime vihterpalus rõud-trippimas, näitasin härrale oma suvevaldused ette. demontstreeriti agressiivsete metsseakarjade uuenduslikke aiakujundusvõtteid, isa tegi ekskursiooni meie krundi ristikivide juurde ja nägin ka imepisikest maalappi mille me eesti energiale renti oleme andnud 4sendi eest aastas! otsemuidugi ei saanud tuurilt puududa külastused meie 3 tõugu randadesse (liiva, kivi ja paerannad) ja vihterpalu "sadamasse". muuhulgas sai mu kallis elukaaslane omamoodi saavutusega hakkama - sõitis mu audipüssi lumehange kinni. aprilli keskel! :D tõenäoliselt oli tegemist viimase suurema lumehangega eestis. hea töö seega :D otsemuidugi sai labidas just eelmisel nädalal autopagassist välja tõstetud ja asendatud suvise lebotamistooliga :))) kuna olime antud hetkel ringreisil koos mu vanematega siis äkitselt roomasidki 4 inimest mööda auto ääri ja toppisid rataste alla kiviklibu ja männioksi ja lähedalasuvast suvilast varastatud lauajuppe. need viimased pool tundi peale susserdamist mu väikese vääniku ka uuesti liikuma päästsid. seiklus missugune :)
pühapäeval juhtus aga hoopis teistsugune seiklus. nimelt läksime külla hr otile ja prl maarikale et tähistada väikeväänik MM'i aastast sünnipäeva. maarika oli mul enamvähem uksepeal juba suuuuure veiniklaasiga vastas ja põhimõtteliselt hingamisruumi ei jäetudki, muudkui valati peale :( juhtus see, mis ikka juhtuma pidi, ja viimane asi mis ma mäletan oli see, et kell hakkas 8 saama. ja siis ärkasin kodus diivanilt, täisriides ja härras norskas mahamistoas magada. kell oli pool 5.... kolisin siis end diivanilt härra kõrvale pikutama ja totaalses hämmingus tegin väikese kiir-intervjuu et kuhu kadus pühapäev. igatahes selgus et peened preilid olid hämmastava kiirusega hävitanud 3pudelit valget veini ja et üritus siis jumala eest kuivale ei jääks, läinud ja nurgapoest veel 1 juurdegi toonud ning sellest omakorda pool ära joonud.. vahepeal tundus toas halb ja igav ja kitsas ja siis käisime kesapeal ehksiis grillimisnurgas lakkumias. mingihetk oli peoperemees külalised tänavale visanud ja siis oli lõvi-liivi oma härrasele niikaua peale käind kuni sai käidud mäkkäris juustuburgeri järgi. koju jõudes olin aga burgerit eesli järjekindlusega härrale maha müüa üritanud. mingihetk olin otsustanud nelkutibule väike kõne teha ja teda siis 10t eri lauset kasutades ära rääkida. nii umbes 17 minutit järjest. kujutate ette kui mitu korda mahub 10 lauset 17 minuti sisse? õige mitu ma arvan... kodus olin end diivanile kerra keeranud ja kui härras üritas mind üles ajada, et ma voodisse tuttu tuleks, siis ma ainult urisesin ja väljendasin üleüldist pahameelt tõsiasja suhtes et mind süles diivanilt minema taheti tassida. igatahes lõpuks oli härra alla andnud ja nii ma siis 5h hiljem diivanilt ärkasingi, käed protsesti märgiks rinnapeale sõlme keeratud :D esmaspäevane enesetunne tööle minna ei luband ja niisiis võtsingi kolleegide ja enda huvides tervisepäeva.. kevadine külmetus ründas ootamatult ;) tänaseks on need kohutavad seiklused juba peaaegu unustatud. võinoh samas.. eitea kas ongi võimalik unustada asju mida ise üldse ei mäleta.
Postita kommentaar
<< tagasi